Mesiniku lugu
| Sellest on mitmeid versioone, aga räägitakse nii: Ühel kaunil päikeselisel varasuve hommikul korjas Mardi talu noor perenaine veel päikesekiirtest sädeleval kastemärjal heinamaal nurmenukuõisi. Taevas oli helesinine ja täis rõkkavat linnusädinat. Aas kirendas värvilistest lilleõitest, mis seal kõik õitsesid? Kraavikaldal kollased varsakabjad ja võimsad hundinuiad, lillakad pääsusilmad, punane ristikhein, helesinised kurerehad ja -kellukad, kollase südamikuga valged karikakrad, kollendav võilillemeri ja muidugi nurmenukud! Oli kevad-varasuvi – kõik on veel ees! Noor perenaine (see oli minu ema) ümises rõõmsat laulukest ja noppis oma lillelise põllekese sisse värskeid nurmenukuõisi. Oli ennast lausa unustanud sinna lilledest kirendavale aasale! Ühtäkki laskus tema peale vari, justkui oleks taevas pilve läinud? Aga taevas ei olnud ju ainumastki pilvelambukest? Pööras pilgu taevasse ja nägi seal ühte väiksemat sorti tumedat, peaaegu musta pilve… kust see siis niimoodi üksinda välja ilmus? Ja paistis, et pilv on kuidagi raske ning vajub otse maa poole … ja pilvel oleks juskui mingi kandam…? Pilv laskus veelgi allapoole ja siis hakkas kostuma ka suminat, see oli suur mesilassülem. Ja ta kandis midagi väga rasket, ei jaksanud sellega lennata, vajus muudkui maa poole. Ja lõpuks laskusidki mättale. Puhkasid natuke, siis tõusid uuesti õhku, tiirutasid veel veidi õhus ja talu ümber, juskui jätaksid koha meelde, siis kogunesid jälle pilve ja lendasid üle puude latvade. Aga kandami jätsid sinna, tärkavale helerohelisele mättale. Noor perenaine oli hämmastunud, et mis see siis nüüd oli? Ja mättale mahajäetud pamp justkui liigutas ennast? Läks siis vaatama – see oli üks rõõmus punapõsine beebi! Sirutas käekesed välja justkui, et võta mind kaasa! Noor perenaine kallas ähmiga oma hoolega korjatud nurmenukuõied maha, tõstis lapsukese põlle sisse ja viis koju. Poiss kasvas ja mesilased tiirutasid tihtipeale ümber tema. Aeg-ajalt tuli mõni mesilassülem ikka kuusehekki mõne vana õõnsa tüve sisse. Kuna kõik meie sugulased olid normaalsed inimesed, siis nad ei tegelenud nendega liiga palju. Aga kui poisike juba haamrit ja saagi oskas kasutada, siis meisterdas ta päris ise oma mesitaru, kuhu ta sülemi pani, siis tegi veel tarusid ja temast saigi mesinik. |