Tähtsamad üraskiliigid

Ürasklased (Scolytidae) on väiksed, 1-9 mm pikkused tumedad mardikad. Enamasti asustavad ürasklased surnud või tugevasti nõrgestatud puid ning metsamaterjali, kust mõned liigid võivad edasi levida ka kasvavatele puudele. Üraskid kuuluvad tüvekahjurite hulka, kes kogu oma elutsükli vältel või vähemalt vastsestaadiumis elavad puude koores või puidus.

Metsanduslikult tähtsamad üraskiliigid on:

kuusel:

männil:

  • suur- säsiürask (ld Tomicus piniperda);
  • väike- säsiürask (ld Tomicus minor).

kasel:

  • kase- maltsürask (ld Scolytus ratzeburgii).

Kuuse- kooreürask (ld Ips typographus) on kõige tavalisem, arvukam ja metsanduslikult olulisim üraskiliik meie keskealistes ja vanemates kuusepuistutes, enamasti 50–60 a vanuseid ja vanemaid kuuske. Ürask asustab nii

Kuuse- kooreüraski poolt kahjustatud kuused.

Kuuse- kooreüraski poolt kahjustatud kuused.

lamavaid tüvesid, värsket metsamaterjali kui ka seisvaid nõrgestatud puid, kuid kõrge arvukuse korral ründab ka terveid puid. Eelistab hõredamates puistutes, metsa ja häilude servades ning raielankide äärtes kasvavaid kuuski. Kuuse- kooreürask kaevandab käike kuuse koore all, kus toitub koore niineosast ja põhjustab sellega kuuskede kuivamist. 

Kuuse- kooreürask on 4-5,5 mm pikkune tumepruun mardikas. Kuuse- kooreüraski lendlus algab tavaliselt aprilli lõpus- mai algul, kui maksimaalne õhutemperatuur on püsinud mõned päevad 15-20°C piires ning mulla pealiskiht on soojenenud vähemalt 10°C-ni. Enamasti on see arukase pungade puhkemise ajal.

Kuuse- kooreüraskid (Ips typographus)

Kuuse- kooreüraskid (Ips typographus).

Puu esmaasustajaks on isasmardikad, kes närivad koorde ümmarguse sisenemisava ning koore alla mõne millimeetrise läbimõõduga laiendi- paarituskoja. Seejärel lendavad ligi emased, kes pärast viljastamist kaevandavad koores piki tüve igaüks omaette 6-15 cm pikkuse emakäigu, mille serva munetakse munad. Esimene emakäik kulgeb tavaliselt paarituskojast ülespoole, teised vastassuunas. Kuuse- kooreürask on polügaamne liik ehk ühe isasmardika kohta tuleb tavaliselt 2-3 emasmardikat. Munadest kooruvad valged jalutud tõugud närivad igaüks omaette järjest laieneva käigu, mille lõpus nukkuvad. Nii moodustub koore alla liigiomane käigumuster- haudepilt. Pärast haude rajamist vanamardikad lahkuvad puult ja rajavad uuele puule sõsarhaude.

Noormardikad kooruvad harilikult juuni lõpus, vahel veidi varem- juuni teisel poolel. Soodsate ilmastikutingimuste korral võib kuuse- kooreüraskil areneda ka teine põlvkond, mille lendlus toimub juuli alguses. Viimase 10 aasta jooksul on kuuse- kooreüraskil täheldatud teise põlvkonna areng. Kuuse- kooreürask talvitub valmikutena enamasti mullas 1- 10 cm sügavusel, kuid osa neist eriti sooja järel arenenud teisest põlvkonnast, jääb ka talveks koore alla. Talvituma lähevad üraskid alates augustist või varemgi. Koore alla jäänud isendid võivad talviste külmade mõjul hukkuda. Kindlasti hukkuvad kõik talveks koore alla jäävad vastsed, nukkud ja väga noored, alles heledad noormardikad. Pinnases ei ohusta kuuse- kooreüraskit ka tugevad talvekülmad.

Kuuse- kooreürask on Eesti kuusemetsades korduvalt põhjustanud ulatuslikke üraskirüüsteid. Reeglina on need puhkenud pärast suuremaid tormikahjustusi, eriti siis, kui kahjustatud puid ei suudetud järgmiseks kevadeks üles töötada ja metsast välja vedada. Tavaline on üraskite hulgisigimine ka põua- aastatel ja metsatulekahjude järel, kui metsas on palju nõrgestatud puid. Üraskid sigivad ka seenhaigustest nõrgestatud puistutes, nt juuremädaniku ehk kuuse- juurepessuga (ld Heterobasidion parviporum) kuusepuistutes. 

Kõige sagedamini saab üraskite hulgisigimine alguse suveks metsa jäetud toorest metsamaterjalist, eelkõige õigel ajal koristamata tormikahjustusest. Kõrge arvukuse korral üraskid ründavad kasvavaid puid. Sügistalvisele tormile järgnev kuiv ja kuum suvi nõrgestab omakorda puid, eriti pinnalähedase juurestikuga kuuske ning soodustab ühtlasi üraskite arengut.

Kuidas kuuse- kooreüraski olemasolu ära tunda?

  • Kuuskede kuivamine nii gruppidena kui ka üksikpuudena;
  • Saamaks kinnitust, et tegemist on kuusekooreüraski kahjustusega tuleb täiendavalt uurida kuusetüvi ehk vaadata kas koore peal ja all on näha üraski tegutsemisjälgi:
    • puukoores on 2–2,5 mm läbimõõduga sisenemisavad;
    • tüvel esinevad vaigunired;
    • lamavatel tüvedel on pruunikad näripuru kuhjakesed, mis pudenevad tüve lähedale okstele, puu juurekaelal ja selle ümbruse taimedele;
    • puukoore all on üraskikäigud, mardikad, munad ja vastsed.
  • Kuuse- kooreüraski elutegevuse tagajärjel kuivanud kuuskedelt pudeneb maha puukoor.
Kasutatud allikad: 
Metsamajanduse alused : õpik kõrgkoolidele / koostanud: Eino Laas, Veiko Uri, Mati Valgepea ; toimetanud Eino Laas; 
[kujundaja Kalle Paalits]. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011 ([Lohkva (Tartumaa)].
Olulisemad metsakahjustused ja nende vältimine. Koostaja: Heino Õunap, Märt Hanso, Toimetaja: Heino Õunap. 
Kirjastaja: Erametsakeskus, 2016.
Kuuse-kooreürask kuidas teda ära tunda ja ära hoida? Juhend metsaomanikule. Koostajad: Keskkonnaministeerium, 
Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet. 2020
Ehnström, B., Axelsson, R.2002. Insektsgnag i bark och ved. ArtDatabanken, SLU, Uppsala.