Püünispuu on puu, mis langetatakse tüvekahjuritele asustamiseks kahjuritõrje eesmärgil. Kuuse- kooreüraski (ld Ips typographus) püünispuudeks valitakse vigastatud, nõrgestatud, kasvus alla jäänud kuuski eelmise aasta kahjustuskolde läheduses. Sobivad ka hilissügisel, talvel ja kevadel tormi poolt murtud ja heidetud, samuti lume poolt murtud kuused. Püünispuud aitavad ohjata üraskite massilist paljunemist.

Millal ja kuidas langetada püünispuud?

Püünispuud tuleb langetada enne lendlust ehk veebruaris- märtsis, langetades 1 ha kohta 5-10 puud. Teise põlvkonna asustamiseks püünispuud tuleb langetada juunis. Langetamise järel tuleb püünispuud okstest laasida, mille  järel tuleb tüvi tõsta maapinnast 20-30 cm kõrgusele (nt, kännule), et võimaldada üraskitele juurdepääsu tüve alaküljele. Püünispuude koha valikul tuleb arvestada, et kuuse- kooreürask eelistab haude rajamiseks puistu hõredamaid osi. Lisaks sellele arvestama peab ka sellega, et veel sama aasta kevadel tuleb need puud metsast välja vedada. Püünispuude kasutamisel asustab kuuse- kooreürask sageli ikkagi ka kasvavaid puid, seetõttu püünispuud tuleb langetada 10–15 m kaugusele elusatest kuuskedest.

Mis edasi teha?

Üraskite poolt värskeltasustatud puudega, nagu ka püünispuudega, tuleb üraskite hävitamiseks midagi ette võtta, vastasel korral soodustatakse putukate paljunemist. Püünispuud, samuti üraskite poolt kevadel asustatud kasvavad puud ning tormimurd ja- heide koristada üles ilmastikust olenevalt mai keskel või juuni esimesel poolel. Kui sellega viivitada, jõuavad noormardikad kooruda ja koore alt lahkuda. Veelgi enam, tõrjetöödega viivitamine soodustab sõsarhaude rajamist, sest juba 2–3 nädalat pärast puu asustamist on ligi pooled vanamardikad puult lahkunud ja sõsarhaude rajamiseks uutele puudele lennanud (tabel 1). Vanamardikate lahkumist koore alt mõjutab ilmastik: jaheda ja vihmase ilma korral jäävad nad koore alla kauemaks kui sooja ja kuiva ilma korral. Ka asustustihedus mõjutab puult lahkumise aega. Kui üraskiasustus puul on hõre, jäävad vanamardikad sellele puule pikemaks ajaks.
Tabel 1. Kuuse-kooreüraski vanamardikate kevadiselt haudepuult lahkumist iseloomustavad andmed.

Puu asustamisest möödunud aeg nädalates	Haude arengu iseloomustus	Haudepuult lahkunud vanamardikad (%)
1	Munad.	alla 10
2	Peamiselt väikesed vastsed, vähem mune.	40-50
3	Peamiselt keskmise suurusega vastsed.	60-70
5	Peamiselt suured vastsed, üksikud nukud.	80-90

Üraski teise põlvkonna poolt suvel asustatud puud koristada üles ja vedada materjal metsast välja talvel.

Kui kuuse- kooreüraski poolt asustatud puid ei olnud võimalik õigeaegselt raiuda ja metsast välja vedada, tuleks need jätta metsa järgmise kevadeni ja töötada üles koos värskeltasustatud üraski- ja püünispuudega. Rööv- ja parasiitputukad on selleks ajaks eelmisel aastal asustatud puudelt lahkunud, kuid enamik nendest pole veel jõudnud uutele puudele asuda.

Metsast välja toodud üraskite poolt asustatud puud tuleb kas vedada saeveskisse, kus putukate munad ja vastsed saagimisel hukkuvad või kui see pole võimalik, siis täies ulatuses ära koorida ja matta koored vähemalt 0,5 m sügavusele maa sisse või need ära põletada.

Ka on soovitatud üraskite poolt asustatud puud vedada okasmetsast vähemalt 2 km kaugusele. Seal puudest väljunud üraskid hajuvad asustamiseks sobiliku materjali otsimisel laiali ja pole suutelised kasvavaid puid asustama. Kui püünispuude väljavedu pole metsa võimalik, siis tuleks püünispuud metsas ära koorida, koored aga maha matta. Kindlasti tuleb ära koorida ka raiekännud.

Kuidas võimendada püünispuude püüdmisefektiivsust?

Püünispuude efektiivsuse suurendamiseks võib kasutada sünteetilisi feromoonpreparaate, mille mõjul kujuneb püünispuudel looduslikust suurem kuuse- kooreüraski asustustihedus. Ühe 5-10-puulise püünispuude grupi kohta piisab 2–3 feromoondispenserist (feromooniga immutatud kandematerjali pakike). See võimaldab vajalikku püünispuude hulka vähendada. Feromoondispenserid tuleb paigaldada püünispuule päikese eest varjatud kohta. Dispenserid tuleb paigaldada vahetult enne üraski lendluse algust ehk aprilli lõpus. Kui seda teha liiga vara, on üraski lendluse ajaks suur osa feromoonist lendunud.

Kuuse- kooreüraski feromoondispenserit võib kasutada ka üraskite meelitamiseks kasvavatele (püünis) puudele. Selleks valitakse vigastatud või nõrgestatud puud, sest võib juhtuda, et terveid elujõulisi puid ei suuda üraskid asustada. Kasvavale puule kinnitatakse feromoondispenser varjuküljele rinnakõrgusele või kõrgemale. Seejuures peab feromoondispenser jääma kasvavatest puudest vähemalt 10–15 m kaugusele, vältimaks nende asustamist üraskite poolt.

Üraskite looduslikud vaenlased

Üraskipuude õigeaegne ülestöötamine on oluline ka seepärast, et siis hukkub üraskitõrje käigus vähem kasulikke üraskitest toituvaid röövputukaid ja parasitoide. Eestis on teada üle 60 liigi kuuse- kooreüraski käikudes elavaid putukaid, kes toituvad üraski munadest, vastsetest, nukkudest või valmikutest.

Kuuse- kooreüraskist toituvad röövputukad ja parasitoidid talvituvad arengukohal koore all. Nad väljuvad talvituskohast alates mai algusest, kuid uutele üraskite poolt asustatud puudele asub enamik nendest alles mai lõpus või juunis. Seega, värskeltasustatud üraskipuude ja püünispuude õigeaegse ülestöötamise korral kasulikud putukad ei hukku, nad jäävad metsa ja vähendavad üraskite arvukust ümbruskonnas.

Mõned tähelepanekud

Kuuse- kooreüraski poolt kevadel asustatud puude talvine raie ei vähenda üraski arvukust, sest kuuse- kooreürask talvitub ka pinnases. See hoopis soodustab üraski arvukuse ja kahjustuste suurenemist, kuna talvise raie tagajärjel hukkuvad koore all talvituvad kasulikud putukad.
Väikeste, kuni kümnekonna- puuliste kahjustuskollete korral võib üraskite poolt asustatud puud metsa jätta. Sellisel juhul kahjustus vaibub aasta- paari jooksul.

Kasutatud allikad: 
Metsamajanduse alused : õpik kõrgkoolidele / koostanud: Eino Laas, Veiko Uri, Mati Valgepea ; toimetanud Eino Laas; 
[kujundaja Kalle Paalits]. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011 ([Lohkva (Tartumaa)].
Olulisemad metsakahjustused ja nende vältimine. Koostaja: Heino Õunap, Märt Hanso, Toimetaja: Heino Õunap. 
Kirjastaja: Erametsakeskus, 2016.
Kuuse-kooreürask kuidas teda ära tunda ja ära hoida? Juhend metsaomanikule. Koostajad: Keskkonnaministeerium, 
Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaamet. 2020