Mardika välimus: must 3,5-5,8 mm pikkune.

Areng ja lendlus: üks põlvkond aastas. Lendlus toimub varakevadel, aprilli keskel või teisel poolel, harva mai alguses (1-2 nädalat hiljem toimub väikese- säsiüraski lendlus), kui õhutemperatuur on vähemalt 9-10 kraadi sooja. Kui männid paiknevad metsa lõunaservas, hästi soojenevas kohas, siis tulevad putukad varem välja. Lõuna- Eestis on esimesi säsiüraskeid mõnel aastal nähtud juba isegi märtsi viimasel päeval.
Levik Eestis: männil esinevatest üraskitest levinuim ja arvukaim.
Nõudmised toidupuude suhtes: eelistavad tavaliselt nõrgestatud mände või toorest metsamaterjali ja ründavad terveid puid vaid kõrge arvukuse korral.
Kahjustus: asustavad paksukoorelist tüveosa (tüükaosas) nii noorematel kui ka vanematel mändidel või toorest metsamaterjali. Säsiüraskid mõjutavad metsamaterjali kvaliteeti. Mardikate käigud kulgevad küll üksnes ega ulatu sügavale puitu, kuid nad kannavad endaga kaasa puidusinetust tekitavaid seeni. Eriti kiirelt levib puidusinetus väike- säsiüraski asustatud männipalkidel, sest tema risti tüve kulgevad käigud lõikuvad rohkem puidu pealispinda kui suur- säsiüraski paksus koores kulgevad pikikäigud. Sinetusseente järel tekkib puidumädanik.
Bioloogia: tõukude areng toimub puu tüvel koore all. Alates juuli keskpaigast lahkuvad noormardikad koore alt ja lähevad küpsussöömale männivõrsetesse, kus nad närivad käike võrsete säsis. Kahjustatud võrsed murduvad ja varisevad. Suur- säsiürask talvitub peamiselt kasvavate mändide juurekaela piirkonna korbas (ka kändudes), kuid puule see kahju ei tekita. Osa suur- säsiüraskeid talvitub metsakõdus või mullas, osa küpsussööma kohas võrsetes. Maapind soojeneb aeglasemalt ja seega on putukate väljalend ka hilisem.

Sigivad arvukalt tormikahjustuste ja metsatulekahjude järel, samuti juuremädanikest nakatunud või okkakahjurite poolt kahjustatud männikutes. Ka suveks metsa jäetud toores metsamaterjal on neile sobivaks sigimiskohaks. Küpsussöömakahjustused võras on eriti ilmekalt nähtavad ümarmetsamaterjali laoplatside ja saetööstuste lähedal asuvates männipuistutes. 

Olulisemaks peetakse kahjustusi, mida säsiüraskid põhjustavad küpsussöömal mändide võrades – kahjustatud võrsete varisemist, võra hõrenemist. Säsiüraskid eelistavad jämedamaid võrseid ja valitsevate puude ladvaosa. Kahjustus mõjutab puude juurdekasvu ja vahel võib see mõju olla suur. Seda, et võra kahjustamine põhjustaks mändide hukkumist, juhtub harva.

Säsiüraskite tõrjeks tuleb üraskite poolt värskeltasustatud puud üles töötada enne vastsete nukkumist, seega mais-juunis. Kasutatakse ka püünispuid, need tuleb langetada kahjustatud männikute varjulisemates osades veebruari lõpul ja üles töötada siis, kui värskeltasustatud puudki.

Kasutatud allikad: 
Metsamajanduse alused : õpik kõrgkoolidele / koostanud: Eino Laas, Veiko Uri, Mati Valgepea ; toimetanud Eino Laas; 
[kujundaja Kalle Paalits]. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011 ([Lohkva (Tartumaa)].
Olulisemad metsakahjustused ja nende vältimine. Koostaja: Heino Õunap, Märt Hanso, Toimetaja: Heino Õunap. 
Kirjastaja: Erametsakeskus, 2016.
Ehnström, B., Axelsson, R.2002. Insektsgnag i bark och ved. ArtDatabanken, SLU, Uppsala.