Kuuse-Kooreürask

Kuuse- kooreürask (lad. k. Ips typographus)kuuse-kooreyrask
Keskealistes ja vanemates kuusepuistutes on kuuse-kooreürask kõige sagedasem ja ohtlikum kahjur, kes asustab nii lamavaid tüvesid, värsket metsamaterjali kui ka seisvaid

nõrgestatud (sageli väliselt terveid) puid. Eelistatakse hõredamates puistutes, metsa ja häilude servades ning raielankide äärtes kasvavaid kuuski.

Kuuse- kooreürask on 4-5,5 mm pikkune tumepruun mardikas. Kuuse-kooreüraski lendlus algab tavaliselt mai algul, kui maksimaalne õhutemperatuur on püsinud mõned päevad 15-20 kraadi piires ning mulla pealiskiht on soojenenud vähemalt 10 kraadini. Enamasti on see arukase pungade puhkemise ajal.  

Puu esmasasustajaks on isasmardikad, kes närivad koorde ümmarguse sisenemisava ning koore alla mõne millimeetrise läbimõõduga laiendi – paarituskoja. Seejärel lendavad ligi emased, kes pärast viljastamist kaevandavad koores piki tüve igaüks omaette 6-15 cm pikkuse emakäigu, mille serva munetakse munad. Esimene emakäik kulgeb tavaliselt paarituskojast ülespoole, teised vastassuunas. Kuuse-kooreürask on polügaamne liik – ühe isasmardika kohta tuleb tavaliselt 2-3 emasmardikat. Munadest kooruvad valged jalutud tõugud närivad igaüks omaette järjest laieneva käigu, mille lõpus nukkuvad. Nii moodustub koore alla liigiomane käigumuster – haudepilt. Pärast haude rajamist vanamardikad lahkuvad puult ja rajavad uuele puule sõsarhaude.

Noormardikad kooruvad harilikult juuni lõpus, vahel veidi varem – juuni teisel poolel. Soodsate ilmastikutingimuste korral võib kuuse-kooreüraskil areneda teine põlvkond, mille lendlus toimub juuli alguses. Siiski, mitte kõik kevadel munetud munadest arenenud noormardikad ei anna samal aastal järglasi – teine põlvkond on osaline.  

Ulatuslikke üraskikahjustusi on Eesti kuusemetsades esinenud korduvalt. Reeglipäraselt on need puhkenud alati pärast suuremaid tormikahjustusi, eriti kindlalt siis, kui kahjustatud puid ei suudetud järgmiseks kevadeks üles töötada ja metsast välja vedada. Nii oli see 1923., 1938. ja 1943. aastal. Tugevad tormid laastasid Eesti metsi 1967. ja 1969. aastal. Ka siis järgnes neile järsk ürasklaste arvukuse tõus, mida intensiivsed tõrjeabinõud siiski mõnevõrra ohjeldasid.

Tavaline on üraskite hulgipaljunemine ka põua-aastatel ja metsatulekahjude järel, kui metsas on palju nõrgestatud puid. Nii on teada ulatuslikud üraskikahjustused 1858. ja 1868. aasta põuaste suvede järel. Enneolematult suureks paisus üraskirüüste aga 1882. aasta põua järel, mil kuuse-kooreüraskil arenes kaks põlvkonda aastas. Analoogiline olukord kujunes Eesti metsades ka rohkem kui 100 aastat hiljem – 1992. aasta põuase suve järel. Ka siis arenes kuuse-kooreüraskil arvukas teine põlvkond, kellele metsas jagus piisavalt sobivat asustusmaterjali põuast nõrgestatud puude näol.

Allikas: Kaljo Voolma http://www.eau.ee/~kvoolma/mentom.htm